Riigikogu arutas olulise tähtsusega riikliku küsimusena pensioniteemat

Riigikogus oli täna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?“ arutelu.

Ettekande tegid mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo, Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik, Tartu Ülikooli doktorant ja majandusekspert Kaspar Oja ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Riina Sikkut.

Tarmo Jüristo sõnas oma ettekandes, et Eesti pensionisüsteemi teoreetiline netoasendusmäär on Euroopa Liidu madalaim, umbes 40 protsenti. Eestis on Euroopa Liidu riikide kõrgeim vaesusriskimäär üksi elavate enam kui 65-aasta vanuste inimeste seas, ligi 80%. Kuna suure osa 65-aastaste ja vanemate elanike tulud on vaesusriskipiiri lähedal, toob palkade ja pensioni suhte väikseimgi langus Jüristo sõnul kaasa vaesusriskis elavate inimeste kiire kasvu.

„Eesti on Euroopas esikohal pensioniealiste tööhõive osas, mille teiseks väljenduseks on Euroopa Liidu riikide madalaim keskmise pensionipõlve ja töökarjääri suhe. Kuidas keegi ka neisse numbritesse praegu ei suhtuks, osutab tänane seis tulevikuperspektiivis ühemõtteliselt sotsiaalsetele ja seda kaudu ka poliitilistele pingetele, nihutamaks Eesti pensionisüsteemi suurema valiku suunas. Arvestatav surve sellele, et Eesti pensionisüsteemis oleks tulevikus rohkem raha kui täna, on enam kui tõenäoline,“ rääkis Jüristo.

Eesti teise samba fondidel on varasid kokku summas 4,5 miljardit eurot. „See on raha, mille me oleme viimase 17 aasta jooksul individuaalselt ja üheskoos kõrvale pannud ja mille võrra vähem peab järgmine põlvkond meie pensionideks panustama,“ ütles Jüristo. Teise samba väljamaksete süsteemi, mida hiljutised muutused juba oluliselt kohendasid, on Jüristo sõnul võimalik veelgi parandada, muutes seda paindlikumaks. „Fondide riskiprofiile ning inimeste fondide valikuid üle elukaare on võimalik edasiselt optimeerida, informeeritust on võimalik tõsta, keskmistel teenustasudel on ruumi veelgi allapoole liikuda. Kõik see loob tingimused kõrgemateks tootlusteks, kui seni on suudetud saavutada.“

Lauri Leppik rääkis ettekandes, et pensionide rahastamisel on kaks põhimõttelist võimalust. „Üks on see, mida me nimetame jooksvaks finantseerimiseks, põlvkondadevaheliseks ümberjaotuseks, ja teine, mida me nimetame eelfinantseerimiseks, kus iga põlvkond kogub endale pensionivara,“ ütles Leppik. Väga paljud Euroopa riigid kasutavad tema sõnul segamudelit, kus on nii jooksva kui ka eelfinantseerimisega pensionisüsteeme, ja mõnikord on selline segafinantseerimine ka ühe pensionisüsteemi sees.

Leppik ütles, et olukorras, kus jooksva finantseerimisega esimese samba asendusmäär on Eestis üks Euroopa madalamaid, siis inimesel, kes tahab oma tulevikku ratsionaalselt planeerida, kes ei soovi jääda oma järeltulijate ülalpeetavaks, kes soovib riske hajutada ja kes saab säästa üksnes väikeste summade kaupa, ei ole palju muid võimalusi kui pöörduda mõne eelfinantseeritava pensioniskeemi poole. „Sest riigilt täiendavat pensioni osta võimalik ei ole, riik sellist teenust ei paku ja paraku ka ei saaks pakkuda,“ rääkis Leppik.

„Eesti teise samba pensionifondid on saanud palju kriitikat ja ma olen nõus, et osa sellest kriitikast on igati põhjendatud. Ent me võiksime mõelda teisest pensionisambast kui avaliku ja erasektori koostööst. Erasektor osutab avalikku teenust,“ lisas Leppik.

Kaspar Oja keskendus oma ettekandes pensioni säästmisele makromajanduse kontekstis. Tema sõnul muutvad vananemise ja pensioniga seotud teemad ühiskonnas järjest olulisemaks. Demograafilise olukorra tõttu on tööturule sisenemise eas inimesi vähem kui väljujaid – viimastel aastatel on tööturule sisenenud ligi 6000 inimest vähem, kui sealt lahkunud ja see olukord Oja sõnul ei muutu.

Pensionieaks säästmisest üksi tema sõnutsi ei piisa, tarvis on kindlustuslahendusi. „Selleks, et puhtalt säästmisega, ilma kindlustuslahenduseta oleks võimalik pensionist ära elada, tuleb säästa oluliselt rohkem, kui tegelikult on efektiivne. Selleks, et kogumispension töötaks, on tarvis mingisuguseid kindlustuslahendusi, on tarvis neid väljamakse lahendusi, mis võimaldavad pensioni maksta pikaajaliselt,“ rääkis Oja.

Veel ütles Oja, et Eesti majanduskasvu aeglustumine käib sarnast rada Soome minevikuga. „Esimese samba süsteem, mis põhineb maksutulul, tõenäoliselt ei saa meile anda nii kiirelt kasvu, kui annaksid kapitalitulud, juhul kui on investeeringud tehtud piisavalt paljudesse instrumentidesse.

Riina Sikkut peatus ettekandes sellel, et pensionisüsteemi kujundamisel on tähtis silmas pidada, et seda tehakse inimeste jaoks. Tema sõnul tuleb arvestada nelja aspekti: inimesed soovivad tulevikus rohkem; inimeste teoreetilised teadmised ei realiseeru käitumises – ei oma tervise ega raha eest hoolitsemisel; sissetulekute ja vara ebavõrdsus on suur – maksudes, pensionites või muudes hüvitistes muudatusi tehes on kasulik silme ees hoida sissetulekute jaotumise kõverat; lapsed ei ole pensionisammas – eaka majanduslik toimetulek ei saa sõltuda tema laste olemasolust ja rahalisest olukorrast.

„Juba praegu on surve erakorraliseks pensionitõusuks ja me näeme, kui raske on ka seitsme-eurost pensionitõusu saada,“ ütles Sikkut. „Tööealise elanikkonna osakaalu vähenemise tingimustes ei saa me tagada toimetulekut pensionieas jooksvatest maksudest. Ja muidugi on mõistlik, et me leiame teisi lahendusi, on see siis inimeste enda kogumine pensioniks või midagi muud. Teist sammast on võimalik parandada, aga me ei saa vastutustundlikult homse lühiajalise kasu nimel tulevaste pensionäride sissetulekut sellises mahus löögi alla seada,“ lisas ta.

Läbirääkimistel võtsid sõna Indrek Saar (SDE), Jürgen Ligi (RE), Tõnis Mölder (KE), Urmas Espenberg (EKRE), Priit Sibul (I), Heljo Pikhof (SDE), Oudekki Loone (KE), Aivar Sõerd (RE), Heiki Hepner (I) Kalle Grünthal (EKRE) ja Andres Sutt (RE).

Fotod: Täiskogu istung, olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?” arutelu. Allikas: Riigikogu fotoarhiiv. Autor: Erik Peinar.